16. september 2015

Minu Kreeka. Suvelugemised 7


Ester Laansalu. Minu Kreeka: ühe isepäise giidi seiklused hellenite maal.

Jällegi üks tore raamat, mis sobib lõpetama selle suve lugemisi. Kuigi kogu aeg tuli mul tahtmatult võrdlus Herdis Ojasu raamatuga, mida eelmisel suvel lugesin. Olgugi, et see oli romaan (või vähemalt nii oli raamatukaanel (või kus iganes) märgitud), ometi meeldis see mulle  nii väga ja pakkus nii sügava elamuse, et oma mõttes pidasin (ja pean siiani) seda Minu-sarja kuuluvaks.
Ma ei heida midagi Ester Laansalu raamatule ette. Siit sai suurepärase ülevaate Kreekast. Just sellise, mida ma nendest Minu-sarja raamatutest ootan. (Kuigi jah - kaanepilt mulle absoluutselt ei meeldinud! Oleks oodanud midagi muud...)
Et aga mitte siin omapäi rohkem targutada lasen pigem raamatust nopitud kildudel enda eest kõnelda:

Võõramaalasena kreeklaste seas elada on hoopis teine asi kui sellel maal puhkamas käia. Päris omaks ei võeta sind vist kuni surmani, sest sa ei saa ju mitte kunagi tunda, mõelda, armastada ja surra niimoodi, nagu seda teeb kreeklane. Vähemalt kreeklaste endi arvates.

"Mis sulle siin kõige rohkem meeldib?" küsin jutujätkuks.
"Kliima", tuleb Annelt kiire vastus.
Üllatavalt sageli võib siia ümberasunute käest kuulda esimesena just sellist vastust. Vahemereline kliima Kesk-Kreekas ja saartel tähendab enamasti lumeta talve mõningaste vihmahoogudega, pidevat rohelust, maasikaid veebruaris, aasta läbi avatud välikohvikuid ja pikka vihmata suve.


Kreeklased on väga usinad oma rahvusliku kokakunsti kummardajad, nad võivad seda lõputult kiita ja sellest vaimustuda. Hiina restorani neid naljalt ei meelita.

Ligi neli viiendikku Euroopa Liidu illegaalidest arvatakse pääsevat ühendusse just Kreeka kaudu! 

Euronõudeid täidab iga rahvas niipalju, kui heaks arvab.

Kreeka köögi omapära võib võtta kokku sõnadega lihtsus, värskus ja mitmekesisus, mis on uputatud oliiviõlisse ja sidrunisse.

...istumine ja lobisemine ongi kreeklaste meelistegevus.

Kreeklane suutvat lõbutseda isegi olukorras, kus teisi rahvaid haaraks must masendus.
Muretseda võib ju ka homme, näikse olevat kreeklaste kreedo. Tundub, et võibki.


Kreeklased ja eestlased erinevad ses suhtes nagu öö ja päev. Vaikset jutukuulamist ja mõtisklemist Kreekas ei näe. Oluline on suhtlemine, suhtlemine ja veel kord suhtlemine! Vaikimine tähendab haigust - vist! 

"Koeraprobleem! Teil on koeraprobleem!" deklareeris olümpiakomitee enne 2004. aasta olümpiamänge.
Kreeklased olid vait ja kratsisid kukalt, ise ilmselt mõeldes: meie panime Euroopa kultuurile aluse - ja mis teil, eurooplastel, õige viga on, ei oska ilma puuride ja reegliteta üldse elada? Nad otsustasid ehtkreekalikult esialgu mitte midagi teha, lootes, et olümpiakomitee unustab probleemi...


Turismifirmat pidavad Pabis ja Sofia on saanud vanavanemateks. Neil läheb kõik hästi, mida nad ette võtavad. Nad kulutavad siis, kui on, mida kulutada, ja hoiavad kokku, kui peab kokku hoidma. Nad ei tee suuri plaane, aga mõtlevad suurelt. Nad unistavad ja viivad oma unistused ellu, jagades armastust ja soojust.


Neis on alles oskus tarbida seda jumalate nektarit kultuurselt ning hoida ja austada elu, mis pole vaid laenuks antud.

...austus kiriku kui institutsiooni vastu on põlvkondade viisi kreeklasesse sisse kasvanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar